De Bono: kuus mõtlemiskaabut

Aafrika antiloop sööb rohtu ja kuuleb äkki mingit heli. Ta haistab ohtu ja kohe tõmbuvad kõik tema närvirakud pingule, selleks et põgeneda veel enne, kui lõvi kusagilt välja ilmub. Selline tundlikkus ja kiire keskendumine ongi ajutöö võtmeks ja selle suutlikkuse aluseks.

Pole võimalik olla vastuvõtlik ning tundlik paljude erinevate asjade suhtes ühel ja samal ajal, nii nagu pole võimalik näiteks golfis teha tugevaid lööke ja samal ajal palli kindlalt ja otse pessa ajada. Ja siin tulebki mängu n-ö kuue kaabu meetod ehk kuus mõtlemise tasandit. See võimaldab ajul suurendada tundlikkust ja vastuvõtlikkust erinevate suundade suhtes erinevatel aegadel. Kõikidele aspektidele korraga pole lihtsalt võimalik maksimaalset tähelepanu koondada.

Väitlemine versus võrdlev mõtlemine

Tänase läänemaailma mõtlemisele pani umbes 23 000 aastat tagasi aluse kuulus Kreeka kolmik ja see põhineb väitlusel.

Sokrates rõhutas loogika ja põhjenduste olulisust dialektilises mõttevahetuses. 80 protsenti vestlustest, milles Sokrates osales (nagu Platon on märkinud), ei viinud mitte mingi konkreetse konstruktiivse tulemuseni. Sokrates nägi oma rolli vaid selles, et osutada “valele”. Tema seletas selliste mõistete nagu õiglus ja armastus õiget kasutamist nii, et tõi välja nende valed kasutamisjuhud. Platon uskus, et lõplik tõde on näilikkuse taga peidus. Ta tõi näite mehest, kes oli aheldatud sügavasse koopasse ja nägi ainult koopa tagaseina. Koopa sissekäigu juures põles tuli. Kui keegi koopasse sisenes, siis tekkis tagaseinale vari, ja see oligi ainus, mida too aheldatud mees nägi. Selle kujundi abil tahtis Platon öelda, et me näeme läbi elu astudes tegelikult ainult tõe varjusid.

Aristoteles süstematiseeris induktsiooni ehk “juurdeviimise” ja välistamise loogikat. Me võime oma minevikukogemuse põhjal luua enese jaoks teatud “laekad”, teatud määratlused, kategooriad ja põhimõtted. Kui me oleme midagi kogenud või üle elanud, siis me otsustame, millisesse laekasse me selle paigutame. See miski saab olla selles laekas või mitte olla selles laekas. Aga ta ei saa olla pooleldi laekas ja pooleldi mitte – samuti ei saa see olla ka kuskil mujal.

Seega keskendub läänelik mõtlemine küsimusele “Mis on?” – selle määratlemise aluseks on analüüs, otsustamine ja väitlemine.

See on hea ja kasulik süsteem. Aga on olemas ka teistsugune terviklik vaade mõtlemisele, mis tegeleb küsimusega “Mis võiks olla?” Ja see hõlmab järeldavat, tõlgenduslikku mõtlemist, loovat mõtlemist ja tuleviku määratlemist.

1998. aastal paluti mul esineda avakõnega Austraalia Konstitutsioonilisel Kongressil ja rääkida föderatsiooni tulevikust. Ma rääkisin seal järgmise loo.

Kunagi värvis üks mees oma autost pool valgeks ja teise poole mustaks. Kui tema sõber küsis, miks ta nii tegi, siis vastas mees: “Kui mul mingi avarii juhtub, siis on nii lõbus kohtus kuulata, kuidas tunnistajad omavahel vaidlevad.”

Lõpus ütles juhataja Sir Anthony Mason, et ta kavatseb ka oma kõnedes seda lugu kasutama hakata, sest see on vaidluste puhul nii tavaline, et mõlemal poolel on õigus, aga nad vaatavad olukorrale lihtsalt erinevast küljest.

Paljudes maailma kultuurides peetakse väitlust agressiivseks, isiklikuks ja ebakonstruktiivseks vahendiks. Ja seetõttu ongi nii paljudes kultuurides kasutusele võetud n-ö kuue kaabu ehk kuue mõtlemistasandi meetod.

Muutuv maailm

Vaidlemisel põhinev mõtlemise süsteem on väga hea – ta on sama vajalik nagu auto puhul näiteks esimene vasak ratas. Ja selles pole midagi halba ega valet. Küsimus on selles, et sellest lihtsalt ei piisa.

Arst üritab ravida nahalööbega last. Ta mõtleb kohe võimalikele “laegastele”. Kas see on päikesepõletus? Või toiduallergia? Või on need leetrid? Seejärel uurib arst märke ja sümptomeid ning teeb oma otsuse. Kui ta otsustab, et haigusnähud sobivad “leetrite laekasse”, siis selle laeka juures on omad ravivõtted leetrite jaoks ning arst teab juba täpselt, mida teha. Selline on traditsiooniline mõtlemine oma parimal kujul.

Me loome mineviku põhjal mingid standardsed olukorrad. Siis otsustame, millisesse “standardsesse laekasse” iga uus sündmus langeb. Ja kui me oleme juba kord otsuse teinud, siis on selge ka meie käitumise suund.

Selline süsteem töötab ideaalselt stabiilses maailmas. Stabiilses maailmas puutume me ikka ja jälle kokku standardsete olukordadega. Aga ebastabiilses maailmas ei pruugi standardseid situatsioone olla.

Selle asemel et otsustada, kuidas tulevikus käituda, tuleb meil hoopis see tulevik ise luua. Me peame mõtlema kategoorias: “Mis võiks olla?”, mitte ainult: “Mis on?” Ei traditsiooniline lääne mõtlemine (ega ka ükski teine mõtlemine) pole seni andnud ühest ja lihtsat mudelit loominguliseks mõtlemiseks. Ja see on just see, mida annab kuue kaabu ehk kuue mõtlemistasandi meetod.

Kuus kaabut – kuus värvi

Igal kaabul on oma värv: valge, punane, must, kollane, roheline ja sinine. Just värvide järgi neid kaabusid nimetataksegi. Ma oleksin võinud igale mõtlemistüübile ka targa kreeka nime panna. See oleks kindlasti muljet avaldanud ja kindlasti oleks see mõnele inimesele vägagi meeldinud. Aga sellel poleks olnud praktilist väärtust, sest neid oleks olnud siis raske meelde jätta.

Ma tahaksin, et kaasamõtlejad kujutaksid neid kaabusid endale reaalselt ette. Ja värv on seejuures väga oluline. Kuidas muidu üldse kaabude vahel vahet teha?

Iga värv on seotud selle kaabu funktsiooniga.

Valge kaabu

Valge on neutraalne ja erapooletu värv. Valge kaabu on seotud erapooletute faktide ja andmetega.
Punane kaabu

Punane osutab vihale (punane rätik härjale), raevule ja emotsioonidele. Punane kaabu annab emotsionaalse vaatenurga.
Must kaabu

Must on morn ja tõsine. Must kaabu näitab tähelepanelikkust, ettevaatlikkust ja pessimismi. See toob välja mõne idee nõrgad kohad.
Kollane kaabu

Kollane on päikeseline ja positiivne. Kollane kaabu märgib optimismi ja lootust ning positiivset mõtlemist.
Roheline kaabu

Roheline on rohi, taimestik ja külluslik – see sümboliseerib viljakust. Roheline kaabu peegeldab loovust ja uusi ideid.
Sinine kaabu

Sinine on külm, ja seda värvi on ka taevas, mis on kõigest muust kõrgemal. Sinine kaabu tähistab kontrolli, mõtlemisprotsessi korrastamist ja teiste kaabude kasutamist.

Kui sa meenutad kaabu värvi, siis meenuvad sulle iseenesest ka seosed ja kaabu funktsioonid. Kaabud võib ka paari panna:

valge ja punane

must ja kollane

roheline ja sinine

Praktikas kasutataksegi millelegi osutamisel alati nende kaabude värvi, mitte funktsiooni. Selleks on oma põhjus – kui sa palud kelleltki millelegi emotsionaalset hinnangut, siis sa ei saa suure tõenäosusega ausat vastust, kuna inimesed arvavad, et emotsionaalne lähenemine on vale. Aga väljend punane kaabu on neutraalne. Palju parem on paluda kaaslast, et ta võtaks musta kaabu peast ära, kui öelda talle, et ta ei oleks nii pessimistlik. Sellised neutraalsed väljendid aitavad öelda teatud asju ilma ebamugavust tundmata. Mõtlemine on siis pigem kindlate reeglitega mäng kui pidev manitsemine või süüdistamine.

Näiteid kaabude kasutamisvõimaluste kohta:

Ma tahaksin, et sa võtaksid musta kaabu peast ära.

Paneme mõneks ajaks punase kaabu pähe.

Võtaks nüüd korraks kollase kaabu. Ja vahetame selle nüüd valge kaabu vastu.

Kui sa puutud kokku inimestega, kes pole seda raamatut lugenud ja kes pole kursis kuue mõtlemiskaabu sümboolikaga, siis saab esialgu iga värvi juurde anda ka kiire seletuse. Samuti võite anda neile lugemiseks selle raamatu. Mida laiemalt see süsteem levib, seda tõhusamalt saab seda kasutada. Lõpuks võid sa istuda ükskõik millise väitluslaua taga ja mängleva kergusega kaabusid peast võtta ja pähe panna.

Kaabude kasutamine

On olemas kaks põhilist kaabude kasutamise viisi. Neid võib kasutada üksikult, kui tahetakse rakendada teatud tüüpi mõtlemist. Ja neid võib kasutada ka teatud järjestuses, kui tahetakse uurida mingit teemat või lahendada mingit probleemi.

Ühekaupa kasutamine

Ühekaupa kasutamisel sümboliseerib kaabu seda, et vestluses soovitakse rakendada mingit teatud kindlat mõtlemisviisi. Näiteks jõutakse vestluse või vaidluse ajal punktini, kus oleks hea esile kutsuda värskeid ideid või mõtteid:
Ma arvan, et me peaksime siinkohal kasutama rohelist kaabut.

Hiljem sama vestluse käigus võib vaja minna aga ka teistsugust lähenemist:
Ehk võiksime siin nüüd mustad kaabud võtta.

Selline kujundlikkus on tunduvalt tõhusam. Muidu tunduvad meie palved ja soovitused kuidagi liiga mannetult ja isiklikult:

Me vajame nüüd loovat mõtlemist.

Ära mõtle nii negatiivselt.

Ron Barbaro oli üks kindlustusfirma juht ja ma jälgisin tema suhtlemisviisi oma firma tegevdirektoritega. Ta pakkus välja ühe idee. Direktorid ütlesid kohe, et see idee ei pruugi üldse agentidele meeldida; et see võib olla liiga riskantne; et see ei puugi olla seaduslik jne, jne. Ta kuulas nad tähelepanelikult ära ja teatas: “Jah. Musta kaabu alt tulevad just sellised mõtted. Aga prooviks nüüd kollast kaabut.”

Jaapanis peetakse halvaks kombeks kritiseerida midagi, mida on öelnud ülemus. Kaabud pakuvad aga head neutraalset võimalust teha tagasihoidlikke märkusi.

Punane kaabu pakub suurepärast võimalust koputada inimeste tunnetele, emotsioonidele ja vaistule. Inimesed ei avalda tavaliselt oma tundeid ja juhil on väga raske seda ka otse küsida. Aga selle väljendi vorm ja neutraalsus lubavad küsida ka seda, mida inimesed ühel või teisel juhul tegelikult tunnevad.

Kollane kaabu annab võimaluse panna inimesed mõtlema tegelike väärtuste peale. Mõni idee võib esmapilgul tunduda kehv, näib, et sellel on rohkem puudusi kui väärtuslikke külgi. Kollane kaabu aitab aga näha, et sellel ideel on tegelikult päris palju kasulikke külgi.

Tundub, et see idee pole eriti lootustandev. Aga vaatame seda nüüd kollase kaabu alt.

Tavaliselt ongi esialgu raskem näha ideede kasulikke külgi kui ohtusid. Kollane kaabu toob esile nii mõnegi tugevuse või väärtuse. Asi, mis ei tundunud esialgu üldse lootustandev, võib tegelikult olla väga suure väärtusega, mida enne tähelegi ei pandud.

Valge kaabu aitab inimestel eristada ehedat informatsiooni ja hinnanguid. Valge kaabuga saab keskenduda informatsioonile, mitte teiste inimeste arvamusele sellest. See ei tähenda sugugi, et iga kord, kui suu lahti tehakse, tuleb kindlaks määrata, mis kaabu parasjagu kasutusel on. Kaabud on selleks, et sa saaksid neid kasutada omal vabal valikul just mingit kindlat laadi mõtlemise esile kutsumiseks. Kui inimesed on juba õppinud neid kaabusid kasutama, siis teavad nad täpselt, kuidas reageerida.

Kaabude kasutamine kindlas järjestuses

Kaabusid võib kasutada ka üksteise järel, mingis kindlas järjekorras.

Igat kaabut võib kasutada just nii sageli, kui tahetakse.

Kõiki kuut kaabut pole vaja tingimata kasutada.

See järjestus võib koosneda näiteks kahest, kolmest või enamast kaabust.

Siin on eristatavad üldiselt kaks tüüpi: ise välja kujunev kasutamine ja enne kindlaks määratud kasutamine.

Esimese variandi puhul valitakse kõigepealt välja esimene kaabu. Kui see kaabu on ennast ammendanud, siis valitakse järgmine jne. Kui te ei ole just kogenud kaabude-meetodi kasutaja, siis ma ei soovita seda varianti, ja seda kahel põhjusel. Esiteks, inimesed võivad hakata liigselt vaidlema selle üle, milline kaabu järgmiseks valida, ja probleem ise jääb tahaplaanile. Teiseks, ükskõik kes neid kaabusid ka ei valiks, võib selles näha tema manipulatsiooni, et jõuda just talle sobiva tulemuseni.

Nii et kui sa pole selle meetodi kogenud kasutaja, on parem rakendada enne kindlaks määratud järjestust.

See järjestus kinnitatakse koosoleku alguses, siniste kaabude perioodil. Järjekord pannakse paika ja seda järgitakse. Väiksemad muutused on lubatud, need sõltuvad juba arutelu käigust.

Distsipliin

Distsipliin on väga tähtis. Grupi liikmed peavad kasutama just seda kaabut, mis on ette nähtud. Grupi liikmed ei tohi öelda: “Ma tahaks nüüd musta kaabu võtta.” See tähendaks tavalist vaidlust. Kaabu vahetamist korraldab ainult liider või koosoleku juhtaja. Need erinevat värvi kaabud pole mitte selleks, et välja selgitada, mida sa tahad öelda. Need kaabud annavad juhise, kuidas mõelda. Väga oluline on koosolekul kehtestada selline kord. Kui inimesed on mõnda aega kaabude-süsteemi kasutanud, on juba palju lihtsam ka määratud kaabu all püsida.

Ajaline jaotus

Kui palju aega peaks igale kaabule kulutama? Mina eelistan lühemat aega. Siis keskenduvad inimesed rohkem eesmärkidele ja ei lobise niisama. Ma arvestan tavaliselt ühe minuti inimese kohta. Kui koosolekul on näiteks neli inimest, siis arvestan iga kaabu jaoks neli minutit. Kui inimesel on mingeid ideid välja pakkuda ja see ei mahu aja sisse, siis annab ma lisaaega. Kui näiteks musta kaabu ajal tuuakse välja palju probleeme ja muresid, siis pole mõtet öelda, et aitab küll – aeg on läbi. Siis võib anda nii palju lisaaega, kuni olulised asjad saavad räägitud. Palju parem on kehtestada pigem lühike ajaperiood ja aega vajadusel juurde anda, kui määrata palju aega ja vaadata siis, kuidas seltskond inimesi istub ja nuputab, mida veel öelda.

Punane kaabu on ajalise arvestuse mõttes natuke teistsugune. Siin tuleb kehtestada lühike aeg, et saada teada ainult kohalviibijate emotsioone, mitte pikki tundelisi seletusi ja hinnanguid. Tunnete väljendamine peab olema kiire ja konkreetne. Minut on selleks täiesti piisav aeg.

Juhtnöörid

Mingit õiget järjestust pole olemas. Igasugune järjestus, mis sinu jaoks mõttekas on, toimib. Mõni järjestus sobib rohkem uurimise jaoks, teine aga näiteks probleemi lahendamiseks, vaidluste klaarimiseks, otsuse tegemiseks jne. Samamoodi nagu puusepp saavutab selle õige tunnetuse ja õpib kasutama oma tööriistu, nii tuleb ka siin tunnetada, milline järjestus mingil hetkel sobib.

Iga koosoleku alguses ja lõpus on asjakohane kasutada just sinist kaabut.

Alguses määratleb sinine kaabu:

miks me siin oleme;

millest me mõtleme;

milles on probleem või mis olukorras me oleme;

mida me tahame saavutada,

kuhu me tahame lõpuks jõuda,

missugune on meie mõtlemise taust;

missugune on koosolekul kaabude järjestus

Lõpus määratleb sinine kaabu:

mida me saavutasime;

tulemus;

järeldus;

kava;

lahendus;

järgmised sammud.

See, millist kaabu pärast seda esimest sinist kaabut kasutatakse, sõltub juba mõtlemisteema loomusest.

Näiteks võib kohe pärast sinist kaabut kasutada punast, kui on alust arvata, et see teema on tekitanud tugevaid tundeid. Punane kaabu annab inimestele võimaluse ennast kohe koosoleku algul avada.

Kunagi enne esimesi valimisi Lõuna-Aafrikas kutsuti mind õpetama kohalikele juhtidele, kes tegelesid kohalike tüliküsimuste lahendamisega, sedasama kuue kaabu meetodit. Nemad alustasid oma kokkusaamisi tavaliselt punase kaabuga, et anda inimestele võimalus oma tundeid ja emotsioone väljendada. Aga teatud juhtudel ei sobi alguses punane kaabu. Näiteks kui ülemus avaldab oma tundeid, siis tekib ehk teistel soov samamoodi mõelda ja tunda. Samuti ei sobi punane kaabu sellisel juhul, kui antud teema suhtes pole veel emotsioone tekkinud. Sellisel juhul pole mingit mõtet kohtumise alguses paluda, et inimesed oma tundeid väljendaksid.

Teatud kriitilistes olukordades on mõttekas võtta enne kollane kaabu ja siis must. Kui sa avastad, et isegi kollase kaabuga ei ilmne mingeid häid külgi või väärtusi, siis pole mõtet seda edasi arutada.

Kui aga selgub, et kollane kaabu aitas näha palju head, kasulikku ja väärtuslikku ja must kaabu on välja toonud palju raskusi ja tõkkeid, siis on sul olemas küllaldaselt motivatsiooni, et neid ületada. Sa oled näinud võimalikku kasu. Aga kui sa näed alguses kõiki kaasnevaid raskusi, siis on ka su motivatsioon täiesti teistsugune.

Võib olla soovid sa mõnikord pärast viimast sinist kaabut kasutada ka korra punast, et saaks hinnangu koosolekule:

Mida me tunneme oma seisukoha või arvamuse suhtes?

Kas me oleme tulemusega rahul?

Kas me tegime siin head tööd?

Need on vaid mõned juhtnöörid. Kogenud õpetajad on paika pannud ka terve rea erinevaid järjestusi, mis sobivad kasutamiseks erinevates olukordades. Üldiselt on iga järjestus, mis toimib kui mõtlemise strateegia, alati n-ö õige ja kasulik.

Grupp ja üksikisik

Kõige silmapaistvamat tulu toob kuue kaabu meetod grupiaruteludes ja -vestlustes. Sellises olukorras on see justkui kindlaks raamistikuks, mis on palju tõhusam kui vaidlemine või vaba vestlus.

Aga neid kaabusid võib kasutada ka üksikisik. Korrapärane raamistik vähendab igasuguseid segadusi ja kindlustab, et kõik vaatenurgad on ilusti kaetud.

Kaabusid võib kasutada ka ettekannete või teiste suhtlemisvormide korral. Ettekandes aitab see meetod välja tuua kõik kriitilised mõtted, ilma et kedagi solvaks või riivaks.

Üksikisikud grupis

Isegi kui koosolekutel kasutatakse kuue kaabu meetodit, võib juhataja ikkagi paluda, et inimesed mõtleksid mõnda aega iseseisvalt selle koosoleku käigus. See võimaldab osalejatel rohkem ideid välja pakkuda. Grupiarutelus on inimene tavaliselt nii hõivatud teiste kuulamisega, et tal pole eriti aega mõelda.

Paneme nüüd pähe kollase kaabu. Ma palun, et te mõtleksite kõigepealt paar minutit iseseisvalt, enne kui me aruteluga algust teeme.

Selline iseseisev mõtlemine on iseäranis kasulik, kui kasutada rohelist, kollast ja musta kaabut.

Koosoleku juhataja võib paluda inimestel iseseisvalt mõelda ka koosoleku keskel.

Ma tahaksin, et te mõtleksite rohelise kaabuga pisut omaette – ma pole nende lahendustega rahul, mis me seni oleme saanud.

Isegi kui tavaliselt pole koosolekutel probleeme isikliku arvamuse avaldamisega, võib siiski pöörduda ka otse mõne osaleja poole ja küsida tema arvamust.

Härra Smith, me pole veel kuulnud teie arvamust. Mis teie musta kaabut kasutades sellest asjast arvate?

Ma tahaksin, et sa kasutaksid praegu kollast kaabut, Henrietta.

Kui kaabu värv on kindlaks määratud, võib ka küsida kõikide osalejate arvamust eraldi, et teada saada iga konkreetse inimese seisukoht. Eriti mõttekas on see pärast väikest individuaalset mõttepausi.

Kuue kaabu meetodi eelised

Kõige silmatorkavam ja otsene eelis selle meetodi juures on see, et otsused tulevad justkui iseenesest. Selleks ajaks, kui viimase sinise kaabuni jõutakse, on otsus sageli kõigile juba ilmselge. Teoorias on seda küll raske uskuda, aga praktikas käib see just sageli nii.

Nädal pärast seda, kui Financial Times´is ilmus selle meetodi kirjeldus, sain ma kirja ühelt mehelt, kes otsis parasjagu koos oma naisega maja. Nad ei suutnud kuidagi otsustada, kas osta ära üks suur maja maal või mitte.

Nad olid mitu tundi selle üle arutlenud. Lõpuks pakkus see mees naisele välja, et nad võiksid kasutada seda kaabude meetodit. Ja ta kirjutas mulle, et kümne minutiga oli neil otsus olemas – otsus, mis sobis neile mõlemale.

Neile, kes pole kunagi seda meetodit kasutanud, võib näida, et kaabud aitavad lihtsalt teemat põhjalikult ja igast küljest tundma õppida ja sellele järgneb siis vastav otsus või edasine plaan. See vaatenurk pole päris õige, sest selliseid kaabusid nagu punane, kollane ja must, kasutatakse hindamiseks, mitte lihtsalt info kogumiseks.

Kui te peate sõitma näiteks mingisse kindlasse sihtkohta ja inimesed ei tea täpselt, kuidas sinna saab, siis tekib palju igasugu vaidlusi ja arvamusi selle üle, milline tee valida. Aga kui teil on ees teedekaart, kus on märgitud ka liiklustihedus ja tee kvaliteet, siis on lihtne õiget teed valida. Valik on siis kõikide jaoks arusaadav. Täpselt sama kehtib ka kuue kaabu meetodi kohta. Kui otsust pole võimalik teha, siis toob viimane sinine kaabu välja need põhjused, miks seda teha ei saa. Võib olla on selleks vaja koguda veel täiendavat infot. Võib olla ilmnevad mõned väärtushoiakud, mida ei saa ühitada. Viimane sinine kaabu annab uue mõtlemisteema. Ja see uus mõtlemisteema tuleb arutlusele järgmisel arutlusel.

Erilised võtted

Viimase sinise kaabuga on alati võimalik mängu tuua ka teisi otsustamisvõtteid, kui vaja on. Kuue kaabu meetod ei välista neid. Aga neid on mõtet kasutada ainult siis, kui järelduste tegemine on tõesti keeruline. Enamasti ei lähe neid siiski vaja ja nende tutvustamine ajab asja vaid keerulisemaks.

Ei mingit üllatust

Tegelikult pole siin midagi üllatavat, et kuue kaabu meetodiga näivad otsused justkui ise tekkivat. Me käime sellesama protsessi läbi ka isiklikke igapäevaseid otsuseid tehes (vaagime miinuseid ja plusse, tundeid, fakte). Kuue kaabu meetod teeb seda veelgi põhjalikumalt. Sedasama, mida üks inimene teeb omaette ja oma mõistusega, tehakse selle meetodi rakendamise puhul süstemaatiliselt ja avatult.

Nagu igas otsustamisprotsessis, on lõplikku otsust sageli väga keeruline või suisa võimatu teha. See võib tähendada kahe vastandliku arvamuse kaalumist. See võib sõltuda arvamustest tuleviku osas ja siin ei saagi midagi välistada. Sel juhul tuleb kavandada oma sammud nii, et arvestatakse mõlema variandiga. Kui ka see on võimatu ja otsus tuleb kindlasti vastu võtta, siis aitab punane kaabu.

Tegelikult tehakse kõik otsused lõpuks ikka punase kaabuga. Me võime välja tuua kõikvõimalikud faktid, aga lõpliku otsuse langetamisel tulevad ikka mängu emotsioonid.