Õpi iseenda vigadest

Rain Stuudio sai sel aastal kuueaastaseks. Alguses oli kõik väike ja tagasihoidlik: osutasin reklaamteenuseid, tegin catering’i ja degusteerimisi. Siis tulid mu partneriteks Aarne Schumann ja telekokk Allan Kuning, kellest on nüüdseks ka osanikud saanud. Kaks aastat tegutsesime väga kasumlikult ja siis tuli murdepunkt:  mõtlesime, kas minna suuremalt turgu vallutama (selleks oli vaja nõuetele vastavat kööki ja vahendeid) või jääda vaikselt toimetama.

Valisime esimese tee, kuid sattusime 2005. aastaks suurde kahjumisse. Võtsime Balti jaama ja Jõelähtme golfikeskuse opereerida, kuid see tekitas meie äris suuri auke. Lõpuks rabelesime välja: 1,8 miljoni kroonisest kahjumist sai 2007. aasta lõpuks poole miljoni kroonine kasum!

Tagantjärele ütlen, et vead on kasulikud – neist saab õppida. Turg oli siis avatud teenustele ja raha liikus päris ilusti. Praegu on raskem, raha on 60-70% vähem liikvel... Me saime catering’i-äri käima ja see toetab meid: praegu on meil söögikohad Balti jaamas ja Tartus Tasku keskuses, 25. mail avasime Delta Plazas uue bistrookohviku.

Läheme oma ärimudeliga tagasi aastasse 2004-2005, nii et püsivad kulud peavad olema miinimumini viidud. Kui headel aastatel tõmbasime kõik oma ärid kokkupoole, siis nüüd viime need jälle kõik lahku – see maandab riske.

Teooria pole alati sama mis praktika

Vahel tundub mulle, et koolitusele on läinud kosmilisi summasid. Samas arvan, et ka koolitatud inimene teeb ikka vigu, sest üks asi on teooria ja teine praktika. Tunnen, et praegu on minu jaoks jälle õige aeg kooli minna, sest oskan nüüd õppejõuga argumenteerida ja enda jaoks selgeks teha, mis toimub paberil ja mis elus.

Koolis rõhutati, et kümnest esimesel aastal avatud söögikohast jääb ellu vaid kaks – see on küll legend, aga siiski. Palju sõltub kapitalist ja kõik nõuab sissetöötamist, kuid neid projekte, mis kohe on täkkesse läinud, on tõesti vähe.Väga palju õpitakse pankrotist: pangad näiteks usaldavad palju rohkem neid, kes on krahhi üle elanud, kui neid entusiaste, kes ei oska reaalseid ohte hinnata.

Motivatsioon teeb targaks

The Culinary Institute of America lõpetasin kahe aasta asemel pooleteisega. Mu keskkooliaegsed õpetajad ilmselt muigaksid selle peale... Aga asi on motivatsioonis – see lihtsalt huvitab mind.

Kui tekib hetk, et motivatsioon kaob, siis olen kodus naise ja lastega, räägin nendega ning suudan olukorra lahendada. Ja kui ühel hetkel pole enam mõtet panustada, siis ei ole – tuleb maksejõuetus välja kuulutada. Selliseid otsuseid tuleb meie sektoris palju ette, kuid eestlasel on valehäbi, mis sunnib teda uskuma, et pankrot tähendab justkui läbikukkumist. Tegelikult on see ju järjekordselt väljakutse.

Vahel, kui on mõni väga aeganõudev kliendiüritus ja ma pean endast palju andma, siis püüan mõelda positiivselt. Küsimus ei ole selles, et ma saan selle eest palju raha, vaid selles, et mul on võimalus kohtuda mõne toreda inimesega. Me siin püüame ennast ikka heas mõttes üles kütta, sest ega klient ei taha näha väsinud ja kurnatud inimest – ta tahab emotsiooni.

Riski enda kapitaliga

Vahendid on muidugi väga olulised. Mu raamatupidaja naerab ikka, et ma olen ärist valesti aru saanud – küsimus pole ju selles, kui palju sul firmasid on, vaid selles, kui palju nad kasumit toodavad.

Mina olen lihtsalt mingis osas tegevuse laiali jaotanud. Ma tõesti kasutan isiklikku firmat oma hullude ideede teostamiseks, ma ei saa teiste rahadega ju riskida. Need mõtted pole tavaäri raamides ja ei too kasumit: kas mingi grill, mida prototüüpida, või mingid erilised üritused – see annab mõttevärskust ja eneseteostamist.

Vali elukutse, mis sind tõesti huvitab

Lapsepõlvest saati on mul kokandushuvi olnud. Ema lootis, et poeg leiab ise endale tee, ja isa lootis, et valin sama tee mis temagi. Isa on mul ettevõtja. Meil olid väikesed lahkarvamused – isa ikka küsis, et mida ma siis sellega õieti saavutada tahan, aga see tekitas minus üha rohkem trotsi tõestada.

Tähtsat rolli on ka mänginud n-ö õiged inimesed minu ümber. Läksin keskkooli viimases klassis suvel Olümpiasse ja nägin, missugune on üks päris köök! Huvi süvenes: esimesel päeval koorisin kartuleid ja sibulaid, aga kolmandaks olin suutnud ennast juba pliidi taha nihverdada. Kokkusattumusi ja õnnelikke juhuseid on olnud palju.

Vahel mõtlen, et oleksin võinud ju mõne teise, väiksema vastutusega töö valida, kuid samas olen väga rahul, et saan teha seda, mis mulle tõesti meeldib – see ei ole kitsalt toidutegemine, vaid kõik see, mis sellega kaasneb.

Oluline on panus, mitte meeskonna suurus

Me toimetame pereäri põhimõttel: saan oma kaaslaste peale loota, sest nad teavad, kuidas seda kõike ellu viia.

Septembris oli meil 50 töötajat, praegu on 27... Tegelikult pole oluline meeskonna suurus, vaid see, kui palju iga liige panustab. Liiga head ajad on tööjõuturgu rikkunud, sest ootused on suured ja inimesed ei taha eriti pühenduda. Varem võtsime me tööle inimesi, kes olid kohe valmis pliidi taha hüppama, nüüd võtame vaiksemalt – õppimiseks ja kohanemiseks peab aega jätma.

Unista! Ja tee vigu

Mina olen rohkem unistaja tüüp, kes tahaks kohe kõik ellu viia. Minu partner Allan on realist, kes tirib mind heas mõttes maa peale tagasi. Väga palju sõltub tasakaalukaussidest. Olen harjunud riske võtma ja palju asju on ka õnnestunud.

Muidugi on ette tulnud ka tõsiseid ebaõnnestumisi, mis panevad mõtlema ja kaalutlema. Suhtume asjadesse praegu väga praktiliselt. Vead tuleb ise läbi elada, kõikide teiste vigadest pole võimalik õppida. Kõik teevad vigu omamoodi. Praegu saadki oma mõtlemist korrastada ja järgi mõelda, mis siis elus ikkagi tähtis on.

Unistused ei kao kusagile. Ja see ei pea olema üldse finantsiline unistus, see võib olla näiteks Tartu maratoni läbisõitmine. Unistama peab. Alateadlikult juhid sa nii oma mõtted õigesse suunda.

Ära karda palgatöölisest ettevõtjaks hakata

Kui hakkad palgatöölisest ettevõtjaks, siis su maailm muutub totaalselt. Eks me kõik oleme seda ju oma kogemuse põhjal näinud: oleme ise kõik kordamööda finantsjuhid, personalidirektorid, kokad või kõik ühes isikus.

Kui Ameerikas koolis olin, siis õpetajad rõhutasid tihti, et nemad ei õpeta meile koolis seda, kuidas peab tegema, vaid seda, kust leida vastus, kui küsimus tekib.

Halva tujuga ära kööki mine

Kuidas leida head kokka? Praegu viiakse sisse kvalifikatsiooninõudeid, kuid minu meelest on see mõttetu. Sa ei saa ju kvalifitseerida kokka (kõrgem või madalam), sest tegelikult on nii palju inimtüübis kinni. Mõni inimene pole päevagi koolis käinud, aga suudab linnulennul teadmisi omandada.

Töötajaid valin nende loomuse järgi: vaatan, kuidas neil näiteks stressitaluvusega lood on, sest meie töö on ikka väga pingeline.

Kokkade puhul on kõige raskem motivatsiooni ülevalhoidmine, sest kui neil on paha tuju, siis ei tule asjast midagi välja – see on toidus kohe tunda.

Eelkõige tuleb vaadata, et kokk saaks ise ka aru, miks ta rabeleb ja kuhu ta liigub. On neidki, kes on löönud jalaga ukse lahti ja öelnud, et alla kümne tuhande ei hakka rääkimagi... Kui inimene on õppinud poolteist aastat ja käitub nii, siis on need suhtarvud ikka väga paigast ära. Tegelikult on nii, et mida rohkem inimene karjäärietappe läbi teeb, seda paremaks töötajaks ta saab.